Mis must saab
"mis must saab?" on metoodika põhikooliõpilaste ettevõtlikkuse arendamiseks. Metoodika sisaldab tegevusliku protsessi kirjeldust, mis on jaotatud kuueks 1,5-tunniseks mooduliks. Metoodika on mõeldud kasutamiseks karjäärinõustajatele, õpetajatele, klassijuhatajatele, lapsevanematele ja kõigile neile, kes soovivad ja leiavad võimaluse aidata noortel (alates 14 aastastest ja ülempiiri ei ole) end paremini tundma õppima ning seeläbi oma nii lähemat kui kaugemat tulevikku selgemini ette kujutada, eesmärgistada ja planeerida. Peamise sihtgrupina on metoodikat kirjeldades ning pilootgruppe läbi viies silmas peetud 8. klassi õpilasi, sest just nende peatsed edasiõppimise valikud mõjutavad väga suurel määral nende edasist elu. Metoodika on loodud töötamiseks gruppidega, kuid mõningaid harjutusi on võimalik kasutada ka individuaalses töös.
Metoodika on loodud Tartu Spontaansusteateri poolt juhtud töögrupis ning projekti rahastatakse läbi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse Euroopa Liidu Sotsiaalfondi vahenditest.
Metoodika on kõigile vabalt kättesaadav ning kasutatav - see koosneb käsiraamatust ja töölehtedest.
Aprill 2014 seisuga on metoodikat edukalt rakendatud järgmistes koolides: Ülenurme Gümnaasium, Vanalinna Hariduskolleegium, Herbert Masingu Kool.
Tartu Spontaansusteater on hea meelega:
  • metoodikat tulema huvilistele tutvustama,
  • konsulteerima metoodika läbiviimist,
  • andma infot teiste rakenduskohtade ning metoodikat kasutanud grupijuhtide-õpetajate kohta.
Samuti oleme huvitatud igasugusest "mis must saab?" metoodikat puudutavast tagasisidest ning ettepanekutest.
Tartu Spontaansusteatri kontakt on Endel Hango (e-aadress: endel-ät-self.ee). 

Tagasiside
Peale selles projektis osalemist olen selle kasulikkusest ja tagajärgedest mõne klassikaaslasega arutanud ja paljudelt saanud vastuseks: “No jah, tore ju oli, aga ega ma oma tuleviku suhtes selgusele ei jõudnud.” Mõnel oligi ootus, et tulevad juhendajad kohale, teevad paar testi ja oskavad sulle otsa vaadates öelda, kas sinust saab nüüd kokk või insener. Mille peale vist ei tuldud, oli see, et taoliste teadmistega ei jõuaks me elus kuigi kaugele. Minu meelest oli selle projekti peamine mõte eelkõige põhikooliealiste laste mõttemaailma laiendamine ja enda headele külgedele panustamine. 
Positiivse poole pealt võin öelda, et juhendajad olid meiega väga leplikud ja mõistvad. Mõni asi, mida klassikaaslane tegi ja mul ausalt öeldes närvi päris mustas, võeti Leelo ja Ruslani poolt igati rahulikult ja mõistlikult vastu. Arvestati kõigi seisukohtadega, kõigil oli õigus oma arvamusele, polnud õigeid ega valesid vastuseid. Mulle meeldisid isiklikult pigem need üksi istumise ja nokitsemise tunnid kui aktiivsed grupiülesanded, kuid leidsin endaski nende käigus uusi omadusi. Eriti jäi mulle meelde üks kord, kui me pidime väikeses grupis näitlema kellegi tulevikupildi 10 aasta pärast ja meie grupp tegi välismaal elamise - meie efektne imiteering lennukisõidust jäi kõigile meelde ja arvati kiiresti ära. 
Nendest tundidest võtsin kaasa kindlasti oma omaduste ära märkimise ja hindamise ning olulisema esiplaanile toomise. Kõik meist on erinevad, sellepärast on ka tuhandeid võimalusi - ikka selleks, et leiaksime endale sobivaima elukutse ja oleksime rahul enda kujundatud eluga, mitte ei peaks kõndima kellegi teise poolt ette tambitud jälgedes. Usun, et kohe kindlasti ei läinud see programm tühja ja olen nüüd ühe kogemuse võrra rikkam, mis tulevikus mul otsuseid langetada aitab. Sest kes muidu seda meie eest teeb, kui mitte me ise? 
Saskia, 14 a